About the Band

279

Borax Liivimaa Kroonika 26.01.1995 (Siim Nestor)

Kusagilt ta järsku välja lendas ja surelikud ära võlus. Tähtsate väravate ees seisab Siim Nestor sissepääsu Taevasse ning historiograafiliselt, või umbes nii, röntgenpildistab sealset Boraxit.

Fuckultativborax sai nimex kollektiivile, mille lõid Tallinna Kunstiülikooli metallikateedri ühe kursuse noormehed rebaste peo tarvis. Idee oli valmistada kavereid (vanemast estraadist), ometigi tekkisid originaallood ja kahe nädala vanusena esines punt 1993. Novembris ERKI tulikülmas saalis enne Hüpnytro juhatatavat tantsupidu. Muuseas, paari tunni pärast esines grupp samas majas, kuid väiksemas ruumis uuesti ning see 30 inimesele antud kontsert läks ühe osalise Janke Murdi sõnul märksa kuumemalt. Elekter ei läinud näitkes kogu aeg ära jne.

Terves selles veidras jõugus oli ainult üks tegelane, kes muusika tegemist tõsiselt võttis. Seesama Janek Murd. “Teised ei osanud eriti mängidagi”, avaldab Janek. Fuckulatiivboraxid madistasid veel umbes paar kuud, kuid Janeki ütlusel vajus asi põhimõtteliselt ära ja kõik peale Janeki hüüdsisd musitseerimisele “adjöö!”, et keskenduda kunstide õppimisele. Isegi bändisisene instrumentide vahetus ei aidanud. “Mind ei rahuldanud juba see laul”, mainib Janek, kes ‘88ndal esines nüüdse FM Violeti mehega tehttud punkbändiga Noorte Muusal. “Minul olid sellised meloodilised ja romantilised laulud, aga tema pani mingeid punktekste. “Võta Suhu!” ja mis tal seal olid. Ei sobinud kokku, ” räägib Janek Fckltvbrx- tunnetest ja lisab, et sellest ajast pärineb loo “Forgive Me” kitarriosa. Eelmise aasta aasta aprillis esitas ühel Heveni kontserdil kolm instrumentaalpala juba tüki pisema nimega ansambel – trio Borax, kuhu Janek oli kutusnud oma kunagi Narvas death-bändi pidanud ning seega edevalt trummi mängiva venna Marek Murdi ja viimase sõbra. Et bassi mängiks.

Kui kool suveks otsa sai, sõitis Murd brothers isakoju Narva Jõesuusse, kus nad läbi palava aastaaja muusikat treenisid. Samal ajal lindistas Janek mägede kaupa lugusid akustilisele kitarrile ning pommitas nendega oma semu Leslie Laasnerit Tartus. “Neid lugusid oli õudne ports!” tuleb Leslie suust. “Nelikend vist! Õppisin neid ja tegin bassi alla valmis, ning kui õhendust võtsin, oli mehel juba 20 uut lugu. Hästi stiilsed lood olid. Mulle õudselt meeldis, et muidu oli deathi maania, kõik tegid mingit karmi värki, aga Janek tegi akustilise kidraga umebs siukest musa, mis siin kostab,” osutab Leslie kohvikus kõlavale gregoriaanile pluss lisab: “Meeleolumuusikat.” Mõte akustilise kitarriga ja bassiga midagi teha luhtus tänks raskele haigusele, mis Janeki püüdis, ja nii saigi, et enne, kui tänane Borax komplekteerus esines suvine selline sügise eel Narva-Jõesuu tervisehoones. Umbes 30 pealtvaatajat ja lisaks laivile sealse kandi esimene reiv. “Omapärane kogemus,” märgib Janek.

Eksootiline koht. Milline muusikaelu seal on? “Seal vist ei olegi,” vastab kitarrist Janek. “Narvas pidi olema küll hea kogus venelaste punte, aga ma pole enam kursis. Mul pole seal ühtegi sõpra ega mdiagi. Mõnes mõttes võibolla isegi kasuks, et oled üksinda ja nii edasi. Saab vaikselt lugusid nokitseda. Sellistes kohtades, kus midagi teha ei ole ning tuleb kodus istuda, on vaja vaba aja veetmiseks mingi viis välja mõelda. 13 aastat elasin Kohtla-Järvel … Eesti Manchester nagu… Ööbik ja Marie Curie on ju ka sealt.” “Kosmiline paik on küll, ” paneb Leslie vahele. “Seal pole ümbrusega vaja eriti tegeleda. See tööstusmaastik on üsna nukker ja masendav. Mingi melanhoolne mõju on selllel paigal kindlasti. Inimesed on kuidagi erinevad…” räägib Janek ja vaatab küsivalt Leslie otsa: “Mul on tunne, et Tartust pole kunagi mingeid edulisi bände välja tulnud!? Pedigree välja arvata?” “Tartu on naljakas koht jah, ” mõigutab pooleldi tartlasest laulja-bassist. “Seal on nii imelikud bändid, et ma ei saagi aru, mis bändid need on. Igast bändist käib nagu sõna EPA läbi.”

Leslie astus edukalt Tallinna Kunstiülikooli. Stuudiumi alates ujus talle kohe ligi Janek “kuidas oleks”-jutuga. “Ma võin bassi mängida ja kui vokaal sobib võin ka laulda,” vastanud Laasner ning pani sellega endale Boraxis kinni kaks kohta. “Vist esimesest kohtumisest saadik oleme Janekiga bänditegemise juttu rääkind. Siis läks nagu konkreetseks,” jutustab ka sel nädalal esimese heliteose välja andva Pedigree liige Leslie. “Ma olen veel igasugustes suvalistes bändides mänginud. Misnamed… igasugused Crybaby ja… Peaasi, et saaks pilli pigistada, Kõik on olnud mingid sõprade bändid ja ma olen tüüp, kes ei saa ei öelda,” räägib Leslie, kes nüüd tegeleb vaid kahe rockgrupiga ning enda väitel ei arva, et oleks ühekõlalisuse ohtu.

Tallinnas toimub. Näiteks Boraxi proovid öösel kuskil ühikas. Rihöörsitud oli kõvasti ning Pedigree kandmine BDO päevade nimekirja sundis Lesliet mõtlema miks-ka-mitte varianti kuidas Ö-klubis ka Boraxiga esineda. Nad räägivad, et õudsalt kahtlesid ja kahtlesid, kuni viimasel momendil end listile andsid ning vihaselt, nagu öeldakse, peale lendasid. “Meil olid surmtõsised bäod peas. Mõtlesime KURAT!, peab välja tulema. Seal oli siis muidugi sihuke vihane hoog sees, et ma röökisin peaaegu hääle ära,” meenutab Leslie. “Mina olen selle bändi fänn!” mäletan ma üht kolleegi Raffamajas toimunud kontserdi kolmanda Boraxi loo ajal teatavat. Samamoodi mõtles hulk teisi, kelle suu jäi koosseisu esimesest ülesastumisest lahti ning nimi Borax personaalsetesse in-nimekirjadesse. Esinemistasu oli pakk krõbuskeid ja purgitäis beeri per kärss. See pole tähtis. Üks sort inimesi, kes bändist vaimustusid, olid kolleegid ehk muusikud ning kõik endast lugupidavad grupid soovisid kuskil koos Boraxiga esineda. Bänd oli pakkumised vastu võtnud ning sellega meeldivalt aktiviseeritud seisundis olnud.

“Esilagu pole ühtegi vastuolulist pakkumist olnud ja eks me oleme noor bänd ka. Kui vähegi totram pakkumine tuleks, ega siis muidugi ei läheks,” leiab Janek. “Eesti värk on selline, et eriti ei tasu nina krimpsutada, muidu ei saa üldse mängida. Võib päris oma lõbuks teha. Läänelik pirtsutamine, mis vahel kuskilt ajakirjandusest vahel läbi lööb, et see sinna ei läinud ja nii, pole ka mõttekas,” lobiseb Leslie. Nii esineb Ansambel sel nädalal näiteks kaks korda – üleeile koos FM Violeti ja Abigailiga Von Krahlis, ülehomme Zahiri ja Ill Omeni kanssa Nõmme Raffamajas. Detsembrisse jäi eriskummaliselt kõmukas laiv George Brownesis, kuhu peaesineja Metro Luminali Herzog kutsu muide nii: “Kui meie ei huvita, siis Boraxit tasub küll kuulata. Lõpp hea bänd!” Boraxid sai sealt näkku 50 krooni. See pole tähtis.

Nädal enne seda pääses publik tausta sisse klubi Heven avaüritusele, mis oli, kui muudkui korrutada, furoorikas.
Bänd raha ei saanud – see pole tähtis, aga oluline on siinjuures Heven, millele Offbeats juurde pannes saab Öäki tegelase Erkkib Tero ja Janeki plaanist sündinud plaadimärgi. Ning kassett “Aurora Borealis” on selle labeli ja Boraxi esimene väljalase, mis mõjub kui healoomuline dünamiit kõrva G-punktile. Taevalik toode on siiski raskesti kättesaadav. Boraxeid nägupidi tundvad võivad neilt küsides tellida, teistele on kasutamiseks telefoninumber. See võib kedagi teist vinguma ajada, kuid nii on ebaharilikult palju asju kontrolli all. 1. Kvaliteet – muusika lindistatakse ükshaaval pümber otse DAT-ilt. Pole massilisemat tirazheerimist, mis osa muusikast ära võib süüa. “: Huviline- kassett saab sügavalt huvitunud inimesele ning koos eelmise punkitga hoiab see see kokku 3. Raha – mis ei raisku ülemääratse eksemplaride tootmisele. 4. Kiirus -  bänd salvestas ja kujundas ümbrise ise ja seda ühe nädalaga. Ei pidanud kellegi suva või jaksu pärast ootama. Ning Janeki sõnul on praegu halloo teel “Aurora Borealise” kümmekond koju tellind.

“Jälk on, kui mingid suvalised tüübid, kes üldse ei tegele sellise asjaga, ei kuula ja aru ei saa, tulevad ja kiidavad ilgelt. Ma ei tea… see ajab ilgelt närvi,” teeb Laasner tigedat nägu. “Meil pole sellist konkreetset letti ka. Kõik on nagu mulgi kapsad segamini. Mõnes mõttes oleks hea, et äkki keegi avastaks, aga…” seletab kitarrist. “Niimoodi on kassetil oma aura ka ümber. Eestis on põhiliselt sellised naljabändid, kõik teevad mingit kino. Naerutavad rahvast. ja kui midagi tõsisemat vahele tuleb, siis see saab kõrvalt seda mekki juurde. Kujutan ette, et enam ei tee vahet, mis on hea ja…” “Rahvus lööb kohe välja muusikamaitses, ” ütleb Leslie meist paljudele. “Eestlane on koguaeg sültit einud. Pull peab ikka koguaeg käima. Õllekapad plaksti kokku ja rahvale nalja! Uhh!”

Teised, kellele muusika kuulamine ei tähenda koomi-isu rahuldamist, teie ehk olete huvitatud sellest numbrist. See on viis-kaks-null-null-üks-seitse. Küsige Janekit ja seda, et kuidas oleks ühe “Aurora Boraelisega”. Mis iseenesest tähendab virmalisi. Ühte ENEst võetud virmaliste seletuste rida, mis kasseti vahelehel, soovitas Janek mul artiklis kasutada. Minu arule käis see üle jõu. Virmaliste uurimine annab informatsiooni kõrgatmosfääri ja maalähedase kosmilise ruumi kohta -  nii käis see rida ja seal on vist Heven, kuhu vaid vähesed pääsevad.